Nüüdisaegsete olümpiamängude toimumine on lahutamatult seotud Pierre de Coubertini nimega, mistõttu väärib see enesest rikkaliku pärandi maha jätnud Prantsuse haritlane kahtlemata pisut lähemat tutvustamist.

Pierre de Coubertin (01.01.1863–02.09.1937) sündis ja kasvas Pariisis, omandades 1885. aastal samas ka kõrghariduse. Olles väga laialdaste huvidega ja pälvides erinevaid tiitleid, pidas ta ise end eeskätt siiski haridustegelaseks, kelle eesmärgiks oli Prantsuse noorsookasvatuse edendamine. Noore ja entusiastliku mehena maailmas mõnda aega lahtiste silmadega ringi vaadanuna leidis ta oma eeskujud Inglismaalt.

Inglismaa koolides valitsesid tollal karged muscular christianity (musklitel põhineva kristluse) ideed. Noored pidid elama tervislikult, olema füüsiliselt heas vormis ja järgima kristlikke põhimõtteid. Kirjanik Thomas Hughes on need meeleolud oma teostes (nt „Tom Browni koolipäevad”) hästi lahti rääkinud. Hughes pidas idee tähtsaks arendajaks Rugby kooli direktorit Thomas Arnoldit, kelle õpilaste hulka ta ka ise kuulus. Ka Coubertin sattus Thomas Arnoldist vaimustusse ja uskus, et just Arnold taasühendas keha ja vaimu arendamise. Coubertin: ”Arnold jätkas kreeklaste tööd sellest kohast, kus kuri saatus selle katkestas. […] Rugby kooli võib pidada Inglismaa uute kasvatusviiside lähtepunktiks.”

Oma haridusideede eest võideldes ühinesid Coubertin ja tema mõttekaaslased 1888. aastal uude organisatsiooni, mis sai nimeks Comite pour la Propagation des Exercises Physiques (tõlkes ’kehalise kasvatuse edendamise komitee’). Ja selle organisatsiooni eestvedajate hulka kuuludes jõudis ta peagi kogu Prantsusmaa spordielu liidrite hulka, korraldades ka 1894. aasta suurt spordikongressi ja innustades maailma muistset (ehkki teisalt täiesti uut) olümpiaideed vastu võtma.

1896. aastal, pärast Ateena olümpiamängude lõppu, võttis Coubertin Demetrios Vikelaselt üle Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi ameti, püsides selles koguni kuni 1925. aastani.

Coubertini olümpiaideed
Tänapäeva maailmas, kus olümpiamängud on läbi teinud rohkem kui sada aastat kestnud arengu, armastatakse tihti rõhutada, et Coubertini ideede aeg on ümber. Eeskätt viidatakse tema ideedest rääkides aga vaid ühele tsitaadile: „Tähtis pole võit, vaid osavõtt!” Ilmselt on tegemist olümpiaideede vallast üldse kõige tuntuma mõttearendusega, mis aga eraldivõetuna pisut utreerituna kõlab ja sellisena kindlasti kogu olümpiavaldkonda terviklikult kokku võtta ei suuda. Samuti ei omista olümpialoolased selle autorsust sajaprotsendiliselt Coubertinile – arvatakse, et algtõuke sai ta antiikautor Ovidiuselt, kes oli kunagi öelnud umbes nii: „Võitluses kaasa löömine on rohkem tunnustamist väärt kui lüüasaamine häbistamist.”

Coubertini arusaamad olümpiamängude korraldamisel saab kokku võtta kolmes suures teemavaldkonnas.

Esiteks ei olnud olümpiamängud tema jaoks pelgalt spordivõistlus, vaid laiem kultuuriline ettevõtmine. Just seetõttu võeti Coubertini õhutusel olümpiaprogrammi erilised kunstikonkursid. Aastail 1912–1948 kavas olnud kunstikonkurssidel jagati olümpiamedaleid erinevates arhitektuuri, kujutava kunsti, kirjanduse ja muusika valdkondades.

Teiseks nägi ta sporti suurepärase kasvatusprotsessi vahendina. Vanade kreeklaste humaansed ideed pidid tema arvates kaasa aitama spordi universaalsete väärtuste mõistmisel.

Kolmandaks oli sport tema arvates suurepärane vahend rahumeelse rahvusvahelise koostöö edendamisel. Sport pidi olema poliitikavaba ja olümpiamängud pidid (peavad!) olema avatud kogu maailmale kui eri kultuuride ja maailmavaadete rahumeelne kohtumispaik.