Rahvusvaheliste olümpiamängude tekkepõhjustest
1892. aasta 25. novembril esines Pierre de Coubertin Pariisis Sorbonne’i ülikooli aulas Prantsuse rahvusliku spordiliidu USFSA (Union des Societes Francaises de Sports Athletiques, tõlkes ‚Prantsuse spordiseltside liit’) 5. aastapäeva pidulikul istungil. Muu hulgas kinnitas ta oma ettekandes rahvusvaheliste spordikohtumiste vajadust ning lõpetas esinemise palvega, et saalisviibijad aitaksid kaasa niisugusele suurejoonelisele ideele, nagu seda on olümpiamängude taaselustamine. See oli esimene kord, mil idee rahvusvaheliste olümpiamängude korraldamisest maailma avalikkuse ette jõudis.
Otsides vastust küsimusele, miks rahvusvaheliste olümpiamängude idee hiljem nii positiivset vastukaja leidis, tuleb arvestada mitmete 19. sajandi lõpu (spordi)maailma mõjutanud teguritega. Üheks olulisemaks nendest oli 19. sajandi teisel poolel toimunud rahumeelse rahvusvahelise koostöö kiire edenemine, mis Euroopat ja kogu maailma üha enam mõjutas. Sport oli siin esialgu paraku tagaplaanile jäänud, sest eri riikide spordikorralduses tundus olevat liiga palju ületamatuna näivaid takistusi ja erinevaid arusaamu.
Kuid elu edenedes ning transpordi- ja sideteenuste arenedes muutusid rahvusvahelised spordikontaktid järjest hõlpsamaks. Üha enam köitis meeli saavutussport, arenesid spordiväljakud ning -varustus, tõhustus treeningmetoodika, edenes spordiajakirjandus. Algas ka võistlusreeglite ühtlustamine. Siiski eeldas spordi rahvusvaheliseks muutumine mängureeglite veelgi suuremat ühtlustamist ja mitmete üldiste kokkulepete sõlmimist.
Niisiis tabas Coubertini ettepanek mitu kärbest ühe hoobiga – see avas uued võimalused rahvusvahelistele spordikontaktidele, oli veel üks väljund rahvusvahelisele rahuliikumisele (mitmed mainekad rahuliikumisega seotud isikud kuulusid hiljem esimesel olümpiakongressil osalejate hulka) ja aitas kaasa reeglite ühtlustamisele.
Rahvusvaheliste olümpiamängude sünd
Rahvusvaheline spordikoostöö sai suurel määral alguse tänu esimese rahvusvahelise spordikongressi positiivsetele tulemustele. Kongress toimus 1894. aasta juunis Pariisis, Sorbonne’i ülikooli ruumes. Seal osales 78 delegaati, kes esindasid 12 riigi spordiorganisatsioone. Kongressil, mis on ajalukku läinud nimega I olümpiakongress, võeti vastu mitu ajaloolist otsust. Kahtlemata olulisim oli seejuures otsus hakata antiikmängude eeskujul uusi olümpiamänge korraldama. Need pidid olema rahvusvahelised võistlused, mis toimuvad nüüdisaegsete võistlusreeglite järgi ja ainult täiskasvanutele (korraks oli kõne all variant ka noortevõistluste korraldamisest). Mängud pidid liikuma linnast linna ja toimuma nelja-aastase intervalliga. Esimeste mängude toimumispaigaks valiti Ateena ja sealsamas moodustatud Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) esimeseks presidendiks valiti kreeklane Demetrios Vikelas. Rahvusvahelise Olümpiakomitee peasekretäriks sai Pierre de Coubertin.
I olümpiakongressil vastu võetud otsused olid ajaloolise tähendusega, seeläbi astuti ülisuur samm rahvusvahelise toimiva spordisüsteemi loomise suunas. Juba rohkem kui sajandi vastu pidanud olümpialiikumine on selle ilmekaks tõestuseks.
Taliolümpiamängude traditsiooni sünd
Taliolümpiamängude korraldamiseni jõudis ROK pikkade vaidluste ja Põhjamaade tugeva vastuseisu murdmise järel. Põhjamaad pelgasid uuest esinduslikust jõuproovist tugevat konkurenti endi traditsioonilisele esindusvõistlusele, alates 1901. aastast regulaarselt toimunud Põhjamaade mängudele (rootsi keeles ‘Nordiska spelen’). Juba 1911. aastal oli ROK-i liige, itaallane Eugéne Brunetta d’Usseaux teinud ettepaneku korraldada olümpiavõistlused ka talialadel. Rootslane Viktor Balck aga esines samas vastuväidetega, apelleerides asjaolule, et taliolümpiamängud oleksid vaid Põhjamaade mänge dubleeriv ettevõtmine ja sellisena ebavajalikud.
Mõned talispordialad olid olümpiakavas olnud juba enne talimängude toimuma hakkamist. 1908. aasta Londoni mängudel prooviti jõudu iluuisutamises, 1920. aastal Antverpenis lisandus ka jäähoki. Tõsine talialade valik (iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, murdmaasuusatamine) oli lülitatud 1916. aasta Berliini olümpiamängude programmi, paraku jäid need mängud I maailmasõja puhkemise tõttu toimumata.
1922. aastal otsustasid Prantsusmaa Olümpiakomitee juhid lähenevate 1924. aasta Pariisi mängude vaimustuses korraldada erilise Pariisi mängudele pühendatud talispordinädala. 1924. aasta hakul toimuski sellenimeline üritus Prantsuse talikuurordis Chamonix’s. Koos talinädalaga peeti ka rahvusvaheline suusakongress, mille tulemusena jõuti rahvusvahelise suusaorganisatsiooni FIS (prantsuse keeles ‘Fédération Internationale de Ski’) loomiseni. 1925. aastal kinnitas ROK need võistlused tagantjärele esimesteks taliolümpiamängudeks. Vaatamata Põhjamaade vastuseisule kiitis FIS selle otsuse 1926. aastal omakorda heaks.