Võitjad

Märt Roosna „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu”

© Rahva Raamat, 2017

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Märt Roosna raamatu “TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu” tutvustus: www.rahvaraamat.ee/p/terava-keelega-avo-keele-ja-eesti-v%C3%B5rkpalli-meeskonna-lugu/1020624/et

Georg Hackenschmidti seitsmes raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 7. aprillil 2018. a.

Vahru Kalmre „TARTU ROCK! TARTU ROCK! Ühe korvpallimeeskonna lugu“

© Vahka Meedia OÜ, 2016

Auhinnaga pärjatud teos annab rohkem kui neljasajal leheküljel ja pildimaterjali kaasabil ülevaate Tartu Rocki korvpallimeeskonna viieteistkümnest tegutsemisaastast – meeskonnast, mis alustas vaid kohalike mängijatega, kuid formuleerus aastate jooksul rahvusvaheliseks projektiks. Raamatus räägivad treenerid, mängijad, meeskonna taustajõud, klubi juhid, fännid… See ongi nende kõikide lugu.

“Spordiraamat ei kõneta enam nii paljusid inimesi, kui vanasti, aga vähemalt korvpallisõpradele peaks teos huvi pakkuma,” ütleb raamatu autor Vahur Kalmre. Ta usub, et vaatamata nimevahetusele elab tartlaste südames sümbolina just Rock.

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna rahvahääletuse võitja tiitel läks Gunnar Pressi raamatule “Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja” (Menu Kirjastus 2016).

Vahur Kalmre „Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu“ tutvustus: www.kriso.ee/db/9789949389636.html

Georg Hackenschmidti kuues raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 3. mail 2017. a.

Mait Riisman „VEEPALLUR“

© Kirjastus Hea Lugu, 2015 

Zürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori Daimar Lelle sõnul oli raamat ladusas stiilis kirjutatud väga hea lugemine. Teose puhul ei ole vähimatki alust ootusele, et mahukas teos on põhiosas võistluste ja tulemuste ülevaade. See raamat on hoopis midagi enamat. 

Spordiajakirjanik ning raamatusõber Jaan Martinson on seekordse parima spordiraamatu kohta öelnud: „Kui tavaliselt peitub atleetide elulooraamatuis palju sporti ja vähe elu, siis seekord on vastupidi. Kusjuures Riismani sulg on jooksnud autobiograafilist romaani kirjutades äärmiselt sujuvalt.“

Mait Riismani raamatu ”Veepallur” tutvustus: www.rahvaraamat.ee/p/veepallur/727704/et

 Georg Hackenschmidti viies raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 22. aprillil 2016. a.

Mart Poom, Indrek Schwede „MART POOM. MINU LUGU“

© Film Distribution OÜ, 2014

Žürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori, Daimar Lelle sõnul avaldas žüriile tugevat mõju see tõeline sportlase lugu, tahtejõu ning tahtmise lugu, mis peaks kõigis lugejates, mitte ainult jalgpallihuvilistes, tugevaid emotsioone tekitama. Keegi ei peaks kartma ka raamatu mahukust, spetsiifilisi või igavaid jalgpallimängude ülevaateid sealt ei leia. Auhinna vastu võtnud Indrek Schwede tänas autorite poolt auhinna ja tunnustuse eest ning meenutas, et vaatamata erinevatele lähtealustele otsisid nii Mart Poom kui Georg Hackenschmidt võtit, kuidas teha oma elust meistriteos, selle asemel, et vaid teistele kaasa elada.

Spordiajakirjanik ning raamatufriik Jaan Martinson on seekordse parima spordiraamatu kohta öelnud: „Kui Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom räägib tippspordi valust – jah, just eelkõige valust, sest tema ei sõitnud Ferrariga keset meediasära ega skoorinud meeskonda suurtele võitudele –, siis tuleb uskuda. Selgeks saab järgmine: kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab, paraku tahavad vaid üksikud nii väga, et on valmis ohvriteks.“

 Mart Poomi lugu osutus ülekaalukaks võitjaks ka kuni 31. märtsini toimunud rahvahääletusel, kogudes ligi 45 % kõikidest antud häältest. Lisaks võitjale otsustas žürii ühte 2014. aastal ilmunud spordiraamatut tunnustada ka diplomiga ning selle pälvis Raul Rebane ladusalt kirja pandud motivatsiooniraamatu „Võimalik!“ eest.

Gunnar Press “HÄRRA SPORTLANE VILJAR LOOR”

© Menu Kirjastus, 2013

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matššilõppudes kui ka viinavõtul.”
Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.

 Spordiajakirjanik Jaan Martinson Postimehe raamatublogis: “Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni punariigi lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.

Ent Loorist räägitakse ääretult ausalt, see tähendab inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt, kuidas võrkpallikuningas jäi hätta armuasjades ja lõpuks, kuidas ta elust enese käe läbi lahkus, sest ei suutnud tavailmas olla sama tugev ega leida õigeid lahendusi, nagu suutis palliplatsil.”

 Lisaks võitjale otsustas zürii seekord ühte teost tunnustada ka diplomiga ning selle pälvis Uno Aava oma mahuka elulooraamatu „Elu- ja ralliradadel“ eest. Zürii arvamuse kohaselt oli tegemist aasta suurima üllatajaga ning see, ühe spordiraamatu traditsioonilisi piire kaugelt ületav teos, oli kindlasti tunnustamist väärt.

Vahur Kalmre “KOLM KIRSIPUUD”

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital

© Ajakirjade Kirjastus, 2012

Žürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori, Daimar Lell’i sõnul jõudis žürii lõpuks üksmeelse otsuseni. “Kolm Kirsipuud” on raamat, mis räägib sellest, kuidas tuli Eesti jalgratturite edu omaaegses NSV Liidus, kuidas esimesed ratturid profilepinguni jõudsid, kuidas Tour de France’il etappe võidetakse ning veel paljust muust. Lugejate ette jõudnud suurteoses on autor suure pühendumusega, põhjalikult ja meeldejäävalt kirja pannud Kirsipuude spordidünastia suure loo.

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis: “Siinkohal tuleb olla aus: raamat “Kolm Kirsipuud” oli üllatus. Meeldiv üllatus. Mõni aasta tagasi, kuuldes, et ratturite perekonna – isa ja kahe poja – elu kaante vahele kirjutatakse, tekkis kahtlus, kas on võimalik nii erinevate põlvkondade lugu ühte raamatusse paigutada. Kas ei saa supp liiga lahja? Ei saanud! Sai hoopis tummine.

Kokkuvõtteks: “Kolm Kirsipuud” on sama vägev raamat kui need mehed ise.”

Vahur Kalmre raamatu “Kolm Kirsipuud” tutvustus: www.raamat24.ee/kolm_kirsipuud

 Georg Hackenschmidti nimelise raamatuauhinna üleandmine: www.youtube.com/watch

Valter Heuer “MEIE KERES”

Toimetaja Andres Adamson

Diagrammid ja tabelid Margus Sööt

© Valter Heueri pärijad ja kirjastus Argo, 2011

Raamat on tunnustus ja tänu nii Paul Keresele kui Valter Heuerile – maailmakuulsale maletajale, ilmselt läbi aegade tuntuimale eestlasele väljaspool Eestit, ning maletajast literaadile, kes põhjalikult, täpselt ja meeldejäävalt pani kirja maailma kõrgeimasse maletippu jõudnud kaasmaalase elu- ja kannatusloo. Erinevalt omaaegsest raamatust „Meie Keres. Kujunemisaastad” käsitleb uus väljaanne Paul Kerese kogu elu- ja maletajateed. Raamat ilmub postuumselt, kuid on koostatud Valter Heueri soovide kohaselt, tema erinevate, eri ajal ilmunud kirjutiste ühendamise teel, täiendades neid kohati lisapartiidega, millest mõned on kommenteerinud eksmaailmameister Garri Kasparov. Saateartiklite autoreiks on Ülo Tuulik ja suurmeister Genna Sosonko.

Žürii esimehe ajakirjanik Priit Pulleritsu sõnul ei olnud valiku tegemine kerge, kuid žürii jõudis lõpuks otsuseni siiski üksmeelselt. “Meie Keres” on raamat, mis on tunnistuseks kahe mehe, maailmakuulsa maletaja Paul Kerese ja maletajast literaadi Valter Heueri, suurest pühendumusest.

Georg Hackenschmidti esimene raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 20. aprillil 2012. a.

Märt Roosna „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu”

© Rahva Raamat, 2017

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Märt Roosna raamatu “TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu” tutvustus: www.rahvaraamat.ee/p/terava-keelega-avo-keele-ja-eesti-v%C3%B5rkpalli-meeskonna-lugu/1020624/et

Georg Hackenschmidti seitsmes raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 7. aprillil 2018. a.

Vahru Kalmre „TARTU ROCK! TARTU ROCK! Ühe korvpallimeeskonna lugu“

© Vahka Meedia OÜ, 2016

Auhinnaga pärjatud teos annab rohkem kui neljasajal leheküljel ja pildimaterjali kaasabil ülevaate Tartu Rocki korvpallimeeskonna viieteistkümnest tegutsemisaastast – meeskonnast, mis alustas vaid kohalike mängijatega, kuid formuleerus aastate jooksul rahvusvaheliseks projektiks. Raamatus räägivad treenerid, mängijad, meeskonna taustajõud, klubi juhid, fännid… See ongi nende kõikide lugu.

“Spordiraamat ei kõneta enam nii paljusid inimesi, kui vanasti, aga vähemalt korvpallisõpradele peaks teos huvi pakkuma,” ütleb raamatu autor Vahur Kalmre. Ta usub, et vaatamata nimevahetusele elab tartlaste südames sümbolina just Rock.

Georg Hackenschmidti raamatuauhinna rahvahääletuse võitja tiitel läks Gunnar Pressi raamatule “Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja” (Menu Kirjastus 2016).

Vahur Kalmre „Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu“ tutvustus: www.kriso.ee/db/9789949389636.html

Georg Hackenschmidti kuues raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 3. mail 2017. a.

Mait Riisman „VEEPALLUR“

© Kirjastus Hea Lugu, 2015 

Zürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori Daimar Lelle sõnul oli raamat ladusas stiilis kirjutatud väga hea lugemine. Teose puhul ei ole vähimatki alust ootusele, et mahukas teos on põhiosas võistluste ja tulemuste ülevaade. See raamat on hoopis midagi enamat. 

Spordiajakirjanik ning raamatusõber Jaan Martinson on seekordse parima spordiraamatu kohta öelnud: „Kui tavaliselt peitub atleetide elulooraamatuis palju sporti ja vähe elu, siis seekord on vastupidi. Kusjuures Riismani sulg on jooksnud autobiograafilist romaani kirjutades äärmiselt sujuvalt.“

Mait Riismani raamatu ”Veepallur” tutvustus: www.rahvaraamat.ee/p/veepallur/727704/et

 Georg Hackenschmidti viies raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 22. aprillil 2016. a.

Mart Poom, Indrek Schwede „MART POOM. MINU LUGU“

© Film Distribution OÜ, 2014

Žürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori, Daimar Lelle sõnul avaldas žüriile tugevat mõju see tõeline sportlase lugu, tahtejõu ning tahtmise lugu, mis peaks kõigis lugejates, mitte ainult jalgpallihuvilistes, tugevaid emotsioone tekitama. Keegi ei peaks kartma ka raamatu mahukust, spetsiifilisi või igavaid jalgpallimängude ülevaateid sealt ei leia. Auhinna vastu võtnud Indrek Schwede tänas autorite poolt auhinna ja tunnustuse eest ning meenutas, et vaatamata erinevatele lähtealustele otsisid nii Mart Poom kui Georg Hackenschmidt võtit, kuidas teha oma elust meistriteos, selle asemel, et vaid teistele kaasa elada.

Spordiajakirjanik ning raamatufriik Jaan Martinson on seekordse parima spordiraamatu kohta öelnud: „Kui Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom räägib tippspordi valust – jah, just eelkõige valust, sest tema ei sõitnud Ferrariga keset meediasära ega skoorinud meeskonda suurtele võitudele –, siis tuleb uskuda. Selgeks saab järgmine: kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab, paraku tahavad vaid üksikud nii väga, et on valmis ohvriteks.“

 Mart Poomi lugu osutus ülekaalukaks võitjaks ka kuni 31. märtsini toimunud rahvahääletusel, kogudes ligi 45 % kõikidest antud häältest. Lisaks võitjale otsustas žürii ühte 2014. aastal ilmunud spordiraamatut tunnustada ka diplomiga ning selle pälvis Raul Rebane ladusalt kirja pandud motivatsiooniraamatu „Võimalik!“ eest.

Gunnar Press “HÄRRA SPORTLANE VILJAR LOOR”

© Menu Kirjastus, 2013

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matššilõppudes kui ka viinavõtul.”
Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.

 Spordiajakirjanik Jaan Martinson Postimehe raamatublogis: “Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni punariigi lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.

Ent Loorist räägitakse ääretult ausalt, see tähendab inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt, kuidas võrkpallikuningas jäi hätta armuasjades ja lõpuks, kuidas ta elust enese käe läbi lahkus, sest ei suutnud tavailmas olla sama tugev ega leida õigeid lahendusi, nagu suutis palliplatsil.”

 Lisaks võitjale otsustas zürii seekord ühte teost tunnustada ka diplomiga ning selle pälvis Uno Aava oma mahuka elulooraamatu „Elu- ja ralliradadel“ eest. Zürii arvamuse kohaselt oli tegemist aasta suurima üllatajaga ning see, ühe spordiraamatu traditsioonilisi piire kaugelt ületav teos, oli kindlasti tunnustamist väärt.

Vahur Kalmre “KOLM KIRSIPUUD”

Raamatu kirjutamist ja väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital

© Ajakirjade Kirjastus, 2012

Žürii liikme, Eesti Spordimuuseumi direktori, Daimar Lell’i sõnul jõudis žürii lõpuks üksmeelse otsuseni. “Kolm Kirsipuud” on raamat, mis räägib sellest, kuidas tuli Eesti jalgratturite edu omaaegses NSV Liidus, kuidas esimesed ratturid profilepinguni jõudsid, kuidas Tour de France’il etappe võidetakse ning veel paljust muust. Lugejate ette jõudnud suurteoses on autor suure pühendumusega, põhjalikult ja meeldejäävalt kirja pannud Kirsipuude spordidünastia suure loo.

Spordiajakirjanik Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis: “Siinkohal tuleb olla aus: raamat “Kolm Kirsipuud” oli üllatus. Meeldiv üllatus. Mõni aasta tagasi, kuuldes, et ratturite perekonna – isa ja kahe poja – elu kaante vahele kirjutatakse, tekkis kahtlus, kas on võimalik nii erinevate põlvkondade lugu ühte raamatusse paigutada. Kas ei saa supp liiga lahja? Ei saanud! Sai hoopis tummine.

Kokkuvõtteks: “Kolm Kirsipuud” on sama vägev raamat kui need mehed ise.”

Vahur Kalmre raamatu “Kolm Kirsipuud” tutvustus: www.raamat24.ee/kolm_kirsipuud

 Georg Hackenschmidti nimelise raamatuauhinna üleandmine: www.youtube.com/watch

Valter Heuer “MEIE KERES”

Toimetaja Andres Adamson

Diagrammid ja tabelid Margus Sööt

© Valter Heueri pärijad ja kirjastus Argo, 2011

Raamat on tunnustus ja tänu nii Paul Keresele kui Valter Heuerile – maailmakuulsale maletajale, ilmselt läbi aegade tuntuimale eestlasele väljaspool Eestit, ning maletajast literaadile, kes põhjalikult, täpselt ja meeldejäävalt pani kirja maailma kõrgeimasse maletippu jõudnud kaasmaalase elu- ja kannatusloo. Erinevalt omaaegsest raamatust „Meie Keres. Kujunemisaastad” käsitleb uus väljaanne Paul Kerese kogu elu- ja maletajateed. Raamat ilmub postuumselt, kuid on koostatud Valter Heueri soovide kohaselt, tema erinevate, eri ajal ilmunud kirjutiste ühendamise teel, täiendades neid kohati lisapartiidega, millest mõned on kommenteerinud eksmaailmameister Garri Kasparov. Saateartiklite autoreiks on Ülo Tuulik ja suurmeister Genna Sosonko.

Žürii esimehe ajakirjanik Priit Pulleritsu sõnul ei olnud valiku tegemine kerge, kuid žürii jõudis lõpuks otsuseni siiski üksmeelselt. “Meie Keres” on raamat, mis on tunnistuseks kahe mehe, maailmakuulsa maletaja Paul Kerese ja maletajast literaadi Valter Heueri, suurest pühendumusest.

Georg Hackenschmidti esimene raamatuauhind anti üle Eesti Olümpiaakadeemia aastakonverentsil 20. aprillil 2012. a.